Oh jah seda teemat rääkides võtab kohe raskelt ohkama ja pead raputama. Lihtsalt minu ellu sattus isik ja soovin, et poleks teda tundnudki.Lihtsalt 4 aastat üks ja see sama asi. Alati igapäevaga läheb asi hullemaks. Inimene elab teiste elu ja teeb nende elud maha. Tema enda elust rääkima ei hakka siin.Ta on mu isa uus naine.
Kui ta mu isa ellu tuli oli kõik hea. Super inimene, hea mõistev läbi saamine oli lihtsalt hea. Kui ma kooli lõpetasin 2010 ehk siis 9-nda klassi olin terve suvi isa juures. Suve alguses oli ikka veel kõik super ei oskagi head inimest tahata, nagu öeldakse "Ära hinda raamatut kaante järgi." Kui oli augusti kuu oli tal isaga pulmad. Peale seda kõik muutus nagu oleks välk puusse löönud. Ta hakkas oma õiget palet näitama. See kõik mis enne oli muutus nii järsku, et ei saanud arugi.
Kui ma Rakvere koolis hakkasin käima oli kõik korras kuni talveni. Talvel käis tal mingi klõps läbi ja hakkas kõik pihta. Hakkas mind solvama maha tegema ja ahistus kirjad hakkasid tulema. Ei lasknud mul üldse rahus elada. Kui tuli kevad hakkas ta maha rahunema ja pugema. See aeg tõesti uskusin, et inimene on muutunud aga ma eksisin rängalt. Enne suve kevade lõppu poole algas jälle kõik uuesti. Sama jama sama tekst.Mul on tema poolt saadetud kirjad ikka veel alles ja hoian neid.
Kui ema isale alimendid pani hakkas ta mind süüdistama. Ütles igasuguseid õelusi ja mõnitusi. Ma ei tea kas see on normaalne inimene kui ta sulle ütleb. "Oma isa jaoks oled surnud poeg." Ma olin sõnatu, ma ei osanud midagi vastata. Aga ütlesin talle üht. "Oota oota, varsti need sõnad tulevad ringiga tagasi." Ta oli alati endas nii kindel, et mina olen luuser ja tema ingel.
Kui ma hakkasin tööl käima oli jälle suhtumine hea. saime hästiläbi ja unustasin konfliktid ja andestasin talle. Mainin, et minu loomuses pole inimese vastu pika viha pidamine. Ma andestan kergelt ja eks see ole mu miinus. Kõik oli korras kuni ma jälle tegin väikese vea mis talle ei sobinud. Hakkas ajama, et ma olen talle võlgu ja küsib mingeid asju tagasi. Lihtsalt ma olin nii loll jälle, et üldse teda uskusin.
Kui mu tädi mind enda juurde võttis, tekkis mul tunne nagu oleksin needus. See naine hakkas tädile minust rääkima ja minu elu arutama ja see kõik käib siiamaani kuni tänase päevani. Alles eile 30.04.14 Ütlesin talle."Mäletad mis sõnad sa mulle kunagi ütlesid?" Ja tegin nii "Tänasest olengi isa jaoks surnud ja võtan teid kahte kui võhivõõraid." Ta hakkas ajama tagasi ja pugema, et ma maha rahuneksin. Ta ütles mingi aeg hiljuti veel julmemini. "Ma soovin, et sa oleksid sündimatta jäänud või peale sünnitust surema." Mul oli nagu mida asja. Kas ma olen siis nii halb? Kas ma olen tõesti halb inimene, et mul on natuke elus viltu jooksnud ja võlad tekkinud. Ma saan nendega hakkama, eemaldan need ja elu korras. Tema arust on vist patt jääda võlgu. Kuigi ta ise olnud ka võlgu aga ei ta ikka ingel ju.
Ma räägiks veel aga ma ei taha väga pikka teksti kirjutada igaks juhuks muidu võin korrata ennast palju ja seda teemat. Päikest teile, kuni järgmise postituseni ehk tuleb vähe rõõmsam kes teab. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar