Kui me suhtlema hakkasime alguses oli see lihtsalt nagu igapäevalised teemad. Tsau,mis teed? ja nii edasi. Kui 1 päev tema juurde pöördusin murega kuulas ta mu ära ja siis mõistsin, et saan talle oma muredest rääkida. Nagu öeldakse pool muret on jagatud mure. Me hakkasime pidevalt suhtlema ja alati oli teemasi millest rääkida. Kuigi ma kaldusin vahel negatiivselt mõtlema tõi ta mu alati positiivse mõtlemise juurde tagasi. Iga hetk mis ma temaga veetsin ja suhtlesin oli mulle väga eriline. Kuigi ma ei nõudnud temalt palju tahtis ta ikka mind aidata ja olla toeks, mulle piisas täiesti sellest, et ta minuga rääkis ja oli olemas kui teda vajasin.
Ükskord võtsin julguse kokku ja küsisin ta käest mis ta arvab kui õige saaks kokku. Ta oli nõus, nii oligi see päev reedesele päevale planeeritud, sest tal oli siis ka praktika puhkus. Me veetsime terve reedese päeva kahekesi. Ilm andis küll soovida, oli tuuline ja jahe aga see ei olnud oluline. Me jalutasime koguaeg ja istusime kuhu iganes saime. Vahel oli ka neid "Awkward silence" momente aga neid ikka juhtub esimese kohtumise juures. See päev oli väga hea ja eriline mulle, suutnud isegi kurvastada mitte. Kahju oli kui tuli kätte lahkumise aeg. Kui rong tuli tegin talle kalli ja kui rongile hakkasin minema jooksin korra tagasi ja tegin uuesti kalli, sest tõesti kurb oli lahkuda tema seltsist.
Järgmine kohtumine oli juba kui olin tädi juures. Ta tuli sinna laup hommikul ja läks ära pühap õhtu kuigi pidi minema hommikul otsustasime, et läheb suts hilisemasega. Kui hilisem aeg tuli otsustas, et läheb õhtusega, see tegi mu meele nii rõõmsaks, et kallistasin teda järsku. Kui ta minu juures oli me jalutasime suurema osa, sest ilm oli tõepoolest soe ja ilus. Istusime ka mänguväljakul kiikudel kus jälle jutustasime. Nii hea on olla tema seltsis, alati temaga koos olles mu enda mured jäävad kuskile kaugele. Kui tuli jälle lahkumise aeg kallistasin teda pikemalt kohe mitte ei tahtnud lahti tast lasta aga pidin, sest ei saa ju igavesti ka jääda ja järgmine päev algas tal praktika.
Jälle suhtlesime ainult neti teel aga see oli ikkagi hea, et ma temaga suhelda sain, sest tõesti ma naudin neid aegu kui me suhtleme olgugi need nii umbes või olulised jutud.
Ta tuli uuesti mulle külla Esmasp.-Kolmap. õhtuni. Ma kohe ootasin seda päeva väga, et vahel tundus, et kell ei liigugi sinna poole. Kui ta siia tuli oli mul jälle hea meel teda näha. Ilm oli see kord vihmane ja jaheda võitu. Kui ta siia jõudis läksime me minu tädi tütarde juurde, kus ta tuvus Anu ja Anneliga ja Anu mehe ja tütrega 1a ja mõned kuud peale. Me ei saanud see kord väga jalutada kuigi kolmap oli ilus ilm jalutasime ikka väheke. Ja kui tuli kätte lahkumise aeg oli jälle kurb meeleolu, et jälle jõudnud kätte see lahkumis aeg. Perroonil ma kallistasin teda pikalt kuni rong peatus. Ma kohe mitte ei tahtnud lahti lasta, tahtsin hoida nii kaua kui oleks saanud.
Kristiina on mulle väga eriline inimene ja selleks ta ka jääb. Raske on temast loobuda ja loodan, et ei tule seda aega kus ta mu elust kaoks, kuigi ta mulle öelnud mitte mõelda sellepeale mu alateadvus ikka tüürib sinna. Ei saa midagi parata vahel kipun nii mõtlema. Igas tahes ma hindan teda väga, ta iseloom ja kuidas ta mind püüab õigel rajal hoida ilma, et ma annaks alla on minu jaoks väga eriline. Isegi mida Külli minu kohta rääkis ta rääkis Küllile vastu ja ei uskunud teda, kuigi paljud inimesed on uskunud teisi rohkem kui mind, mida minust räägitakse. Krissu sa oled väga kallis mulle >.<
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar